Hormonaalsed muutused käivitavad keha arengus uue etapi, puberteedi. Kasv pikkusesse kiireneb, keha saab täiskaasvanu vormid ja arenevad sekundaarsed sootunnused (11.-18. eluaasta) See füüsiline areng on osaliselt sõltuv psühhosotsiaalsetest teguritest. Loogiline ja abstraktne mõtlemine arenevad edasi ja kasvab ka võime tunnetest lähtuvaks aruteluks. Noorukiea isiksuslik areng tähendab kohanemist suurte füüsiliste muutustega, seksuaalse vormi saanud keha omaks võtmist, iseseisvumist vanematest ja psühholoogilist küpsemist, mis tähendab ka kogukonna normide ja kultuurile vastava täiskasvanulikkuse ja selle rollide omaks võtmist. Noorukiea areng sõltub suuresti eelmistel arenguetappidel saavutatust ning perekonna oludest ja jõuvarudest. Lapseea arenguperioodid ei saa kunagi kulgeda optimaalselt. Kuid piisavalt head kogemused enamikus arenguperioodidest viivad tavaliselt selleni, et lapsel on noorukiea künnisel head võimalused areneda tasakaalustatud täiskaasvanuks. Noorukiea künnisel on kasvueas inimene psüühilistel omadustelt:
Usaldav, kuid vajadusel ka kahtlev, kui selleks on alust
Iseseisev (lapse viisil), kuid teadlik ka oma piirangutest ja oskab vajadusel abi küsida
Teadlik sellest, mida ta tahab ja on initsiatiivikas, kuid saab ka aru, millal on ta valesti käitunud ja on võimeline tundma õigustatud süütunnet.
On huvitatud töö tegemisest, oskab teha erinevaid asju ja tööd üksi ja ka koos teistega.
Noorukieas arenev identiteet põhineb lapseea kogemustel ja samastumisel tähtsate inimestega ja nende omadustega, kuid on parimal juhul palju enamat. Uus identiteet on sisemine jõud ja tasakaal, mis tekib, kui sünnipärased kalduvused, lapseea kogemused, suurenenud soovid ja saavutatud omadused integreeruvad sotsiaalsete võimaluste ja kogukonna väärtuste ja ideaalidega. On oluline, et nooruki seisukohalt tähtsad inimesed ka tunnistavad ja aktsepteerivad noort sellisena, nagu ta tunneb end ise olevat. Identiteet saab siis kinnituse, see on terviklik ja kinnitub ümbritsevasse kogukonda.
Kui identiteeditunne on piisavalt hea, suudab nooruk sõlmida suhteid nii kahe inimese vahel kui ka rühmas. Ta suudab keskenduda pikaajalistele nõudlikele õppimis- ja tööülesannetele. Ta on võimeline ka lähedusuhteks. Selliste kogemuste kaudu kasvab temast täiskasvanu.
Arengutingimused
Murde- ja noorukiea psüühiline ja sotsiaalne areng võtab oma aja. Isiksuse kujunemine ja iseseisvumine, mis on noorukiea ülesanne, nõuab palju nii noorukilt kui tema vanematelt. Noorukiiga on ka selline õnnelik periood, mis lubab taha nn “vigade parandust”, st lapseea arengut mõjutanud ebasoovitavate tegurite mõju on võimalik soodsa keskkonna toimel vähendada või sootuks kõrvaldada.
Noorukil tuleb võib-olla kulutada väga palju psüühilist energiat enese mõistmiseks ja oma vanemate ja kaaslastega suhete selgitamiseks. See psüühiline töö võib nõuda nii palju aega ja vaimseid ressursse, et õppimisele ja harrastustele pühendatakse vähem aega. Noorukiikka kuulub ka iseenda otsimise perioode. Noorel on vaja ära proovida erinevaid asju, et saada selgusele, mis talle sobib ja mida ta ise tegelikult tahab. See võib puudutada õpinguid, tööd, harrastusi ja suhteid. On tähtis, et noorukil on praegusaja tulemustele orienteeritud maailmas aega ja võimalusi selliseid katsetusi teha.
Täiskasvanuea künnisel saavutab nooruk tervikliku identiteedi ja isiksuse struktuuri.
Identiteet tugineb sellel, et nooruk kogeb oma arengus terviklikkust ja jätkuvust, nii et ta mõistab, mida ta teeb ja mida see tähendab. On oluline, et noorele tähtsad inimesed aktsepteerivad teda ja hindavad teda just sellisena kui ta ise tunneb end olevat. Identiteet saab oma kinnitust keskkonnalt. Isikuomadustele ja oskustele lisaks vajavad noored arengut toetama ühiskonna pakutud võimalusi.
Kui need võimalused puuduvad, muutub noorukiea arenguülesannete täimine raskemaks. Tagajärjeks on psüühiliste probleemide lisandumine ja sotsiaalne võõrandumine. Kui meie ühiskonnas ei pääse nooruk pärast kooli õppima või tööle, kui ta kõrgkooli lõpetajana ei leia tööd ja täiskasvanuks saades ei ole võimeline alustama oma eluasemel põhinevat elu või ei suuda elatada oma peret, on see järsus vastuolus lapseea ja noorukiea arengu mõttega ja kogukonna antud lubadustega. Sellised frustreerivad asjaolud ähvardavad omakorda tõsiselt uute põlvkondade vaimset tervist ja integreerumist toimivasse ühiskonda.
Ka kogukond areneb ja uueneb, kui noorte toodud uus info ja kogemus integreeruvad kultuuri ja iganenud hoiakud pannakse küsimärgi alla. On ju noored omaks võtnud uue info, mis eelmiste põlvkondade paremate saavutuste viljadena on saadaval koolides ja ülikoolides. Kriis kasvuea arenguvõimalusena Mõnikord ei anna lapseiga piisavalt psüühilist jõudu, mille abil võiks nooruk vastu astuda muutuva keha tõttu tekkivatele pingetele, et lahendada arenguetapile iseloomulikke psüühilisi vastuolusid või tulla toime noorukiea väliste väljakutsetaga. Isiksuse tasakaal kõigub ja identiteet ei muutu terviklikumaks vaid killustub. See võib ka selle tagajärg olla, et noor on liiga varakult liiga raskete väljakutseteega kokku juhtunud või võib see olla tingitud ka perekonna või ühiskonna ebapiisavast toest. Nooruk satub psüühilises arengus kriisi, nii et areng võib aeglustuda või peatuda. Psüühiline toimetulekutase võib osaliselt taanduda, lühikeseks ajaks ulatuslikumaltki.
Kehalised kõrvalekalded, haigused ja nendega seotud ravimeetodid loovad arengulisi väljakutseid ja võivad oluliselt kõigutada noore alles kujunevat identiteeti ja põhjustada mitmesuguseid muresid noorele endale ja tema lähedastele. Kriisi sattunud noort võib normaalsele arenguteele tagasi aidata täiskasvanute mõistva toetuse või noorukite psühhiaatrilise ravi või rehabilitatsiooni abil. Sel juhul võib kriis viia uue parema arengutee algusesse.
Noorukiea arengu tähtsamaid ülesandeid on sobitada kokku lapseea kogemused ja lapsena omandatud omadused ja väärtused ühiskonna pakutavate eeskujude ja tegelike võimalustega. Kui lapseeas arenenud nelja nurgakivi peale areneb noorukieas terviklik identiteet, on täiskasvanu psüühilise tervise tähtis tugiehitis välja kujunenud.
Perekond kui süsteem
Pere on avatud süsteem, mis on vastastikuses toimes teiste avatud süsteemidega. Pere on ise ennast reguleeriv üksus, kus iga selle osa toimib süsteemi osana ja püüab hoida endale sobivat tasakaalu. Pere hea tasakaalu või hea kohanemisvõime all mõistetakse paindlikku võimet hoida tasakaalu väljakujunenud seisundi ja muudatuste soovide vahel. Perkonna jäik. muudatusi tõrjuv seisund ja muutustega toimetulematuse seisund ei anna piisavalt ruumi perliikmete isiklikuks kasvuks. Peresisest tasakaalu üritavad kõigutada nii peresisesed kui väliskeskkonna tegurid ja sündmused. Sisemised arengulised muutuspinged tekivad pereliikmete, eriti laste ja noorte arengust vältimatult kaasnevatest psüühilise kasvu ja arengu vajadustest. Väline surve muutusteks on tingitud ümbritsevas kogukonnas sündivatest muudatustest ( nt majanduskriisist tingitud töötus) mis peegelduvad peresiseses tegevuses. Et toime tulla ja püsima jääda, peab perekond kohanema mõlemalt poolt tulevate nõudmistega muutuda.
Süsteemse vaatenurga kohaselt võib ühe pereliikme käitumisviis olla mõistlik püüe säilitada pere tasakaalu. Kuigi probleem on isiku seisukohast negatiivne, võib seda kogu süsteemi seisukohalt näha positiivsena. Näiteks tihedatele lähedastele suhetele orienteeritud peresüsteemile on lagunemine (nt laste eraldumine) kõige hullem asi, mis võib juhtuda.
Näiteks lapse või noore koolihirm, mis oleks nagu lapse probleem, tuleb esile tavaliselt siis kui peresüsteemi ähvardab tegelik või kujutletav lagunemine (nt vanematevaheliste suhte halvenemine, abielulahutus, pereliikme raske haigestumine – surmaoht, noore täiskasvanu mõte eraldi elama asuda). Tihti juhtub siis, et pereliikmed ühendavad oma jõu, et noort aidata. Ühtlasi lähendab see pereliikmeid. Samasuguseid analoogiaid võib leida ka õpiedukuse probleemidega laste peredes. Süsteemne käsitlus osutab võimalusele, et ühe süsteemi osa käitumise muutumine mõjutab paratamatult teiste käitumist. Selles on iga pereliikme võimalus peresuhete kujundamisel.
Väljavõtteid tõlgitud raamatust Irma Moilanen, Eila Räisänen, Tuula Tamminen, Fredrik Almquist, Jorma Piha, Kirsti Kumpulainen toim. – Lasten- ja nuorisopsykiatria -Duodecim 2004
Autor: Margit Riit