Reeglina tuleb nõustaja poole pöördumiseks ületada siiski mingi sisemine barjäär. Abipalumine on raske ning uskuda, et keegi üldse saabki aidata, on samuti raske.
“Nõustaja ei anna mingit imerohtu, et tingimata peaks oma probleemiga tema juurde minema. See on lihtsalt üks võimalus, kui tundub, et ei oska murega midagi peale hakata. See, mis nõustamiskabinetis räägitakse, jääb ainult kahe inimese vahele – siin ei ole mingit ohtu, et enda avamine võiks inimest kuidagi kahjustada,” ütleb Margit Riit psühholoogilise nõustamise kabinetist Sigmund. Samas töötavad ka Ilona Gassmann ja Merike Sisask. Arutlesime, kes on psühholoogiline nõustaja – mida temalt oodata maksaks ja mida mitte, millised aitamisvahendid tema arsenali kuuluvad ning mis eristab teda lihtsalt heast sõbrast.
Milliste ootuste ja lootustega inimesed harilikult psühholoogi juurde tulevad? Ilona: Mõnikord on klientide lootused päris ebareaalsed – usutakse, et tunni aja pärast siit ära minnes on kõik probleemid lahendatud, et nüüd olen ma siin ja palun lahenda mu probleemid ära. Aga probleemidest, mis pikka aega kuhjunud, ei saa tunni ajaga kuidagi lahti. Kui inimene annab endale aru, et selle sasipuntra harutamine on pikaajaline töö, siis saab sellest asja. Klient peab mõistma, et tal tuleb iseendaga tööd teha – mina seda tema eest ära teha ei saa. Kui ta seda tööd teha ei taha, jääb see lihtsalt tegemata. Inimesed peaksid nägema iseennast vastutuse võtja ja lahenduse leidjana.
Merike: Ei tasu loota, et nõustaja teab vastust probleemile või oskab täpselt öelda, kuidas klient peab toimima. Klient peab ise loomingulises koostöös nõustajaga lahenduseni jõudma. Ei maksa oodata, et nõustaja on mõttelugeja ehk selgeltnägija. Materjali, millega töötatakse, toob nõustamisse ikkagi ainult klient. Tema ka otsustab, kui palju ja millest ta räägib. Nõustaja saab eri tehnikate abil hõlbustada kliendil seda materjali lagedale tuua.
Margit: Tihtipeale ei kujutata päris hästi ette, mismoodi nõustamine käib. Termin “nõustaja” on veidi eksitav. Minu praktikas on küll ette tulnud, et inimene räägib olukorrast ja küsib, mida te nüüd soovitate — ma siis teen nii ja kõik saabki korda.
Ilona: Hästi palju tullakse tõesti just nõu küsima – teie nüüd öelge, kas pean oma abielu lahutama või ei. Kui mina seda ütleks, siis võtaksin vastutuse endale. Tegelikult on eesmärgiks see, et inimene mõtleks oma asjade üle järele, kaaluks igasuguseid variante ja lõpuks otsustaks ise, mis on temale parim. Loomulikult saame me lahenduse otsimisel abiks olla ning aidata variante hinnata: mis saab siis, kui nii teha, ja mis saab siis, kui teistmoodi teha, ning milline variant on parim.
Margit: Vastutuse teema haakub minu meelest ka sellega, miks tihti minnakse oma hingehädadega perearsti juurde ja rahuldutakse antidepressantide või rahustitega. Siis on vastutus arstil, kes rohu välja kirjutab, ja ka arstimil endal – see peab mind aitama. Siis on mul vaja ainult meeles pidada, mis kellaajal tabletti võtta. Kui vastutus on väljaspool, siis ma tean ka, kes süüdi on, kui mul paremaks ei lähe. See ei tähenda, et nõustamine ja antidepressandid või ravimid üleüldse teineteist välistavad. Kaugeltki mitte, mõnikord soovitab just nõustaja kliendile ka psühhiaatri vastuvõtule minna, et klient ka oma seisundile vastavat medikamentravi saaks. Selle üle otsustama on aga kõige pädevam psühhiaater.
Kas on müüte või eelarvamusi, mis takistavad inimestel abi otsimast?
Ilona: Vanasti oli see hirm, et mind tembeldatakse nüüd hulluks, sest ma käisin hulluarsti juures. Tänapäeval sellist hirmu enam küll ei ole. Pigem on paljudel sügav veendumus, et mind ei saa mitte keegi aidata.
Margit: Kui inimesel ei ole oma probleemidest kellegagi rääkida ja ta ei ole oma muresid kunagi arutanud, siis võib tal tekkida tunne, et tema probleemid ongi erandlikud ja imelikud ja rumalad ja tõepoolest lahendamatud.
Merike: Tihti arvatakse, et psühholoogiliseks nõustajaks lähevad õppima inimesed, kellel on endal probleeme. See on õige, kuid kellel ei oleks? Lihtsalt psühholoogilise nõustaja kutsega inimesed on seda endale tunnistanud ning tegelevad sellega aktiivselt. Eelarvamusi on ka selles osas, et mis see rääkimine ikka aitab. Aitab väga palju, kui on vaja oma segastes tunnetes ja mõtetes selgust saada. Loomulikult tuleb ühel hetkel ka tegutsema hakata ja vajadusel midagi muuta, kuid enne peab enda jaoks siiski selge olema, mida ja milleks muuta. Tihti kardetakse “võõrast inimest” oma murega koormata, mõnikord klient kahtleb, kas tema probleem on üldse nii suur, et sellest professionaaliga rääkida. Mõnel on hirm rääkida oma väga isiklikest asjadest, usalduse loomine võib mõnikord aega võtta rohkem kui ühe seansi.
Mida murelisega nõustamiskabinetis ette võetakse?
Ilona: Nõustaja kasutab erinevaid nõustamisvõtteid, et probleemi võimalikult hästi avada ja näha kõiki neid tahke, mida inimene oma hingehädas näha ei pruugi. Samuti ei näe ta tihti ka oma võimalusi. Nõustaja aitab minevikku analüüsida ja tänase päeva mõtteid korrastada ning tulevikuootusi selgelt sõnastada. Sellesse protsessi on kõik haaratud – minevik, olevik ja tulevik.
Margit: Nõustaja juures on vaja oma probleemi väga mitut moodi sõnastada. Üks asi on see, kui midagi mõtleme, sootuks teine, kui selle välja ütleme. Kui meil tekib selle probleemiga justkui mingi suhe — et on nõustaja, klient ja tema probleem –, siis saab klient seda kõrvalt vaadata. Ma ei saa siin istudes endale näkku vaadata, nõustaja abiga aga saan seda teha.
Kui inimene on väsinud oma probleemist või kogu elust, siis vahel ongi lihtsalt tuge vaja. Alati ei minda probleemile raginal kallale – esialgu klient lihtsalt räägib oma muredest. Juba see on tegelikult väga suur kergendus, et keegi teda kuulab ja kuuldule reageerib. Kui tavaliselt suheldes on mõlemal osalisel rohkem tegemist iseendaga, siis nõustaja roll on olla kliendi päralt, tema enda probleemid jäävad sellest suhtlusest eemale.
Nõustaja ei anna soovitusi, vaid jääb nõustajaks. Klient on n-ö spetsialist oma probleemi alal ja nõustaja on spetsialist nõustamise alal. See on töine suhe — sõbrannat siit ei leia. Tegemist on küll usaldussuhte, aga mitte lähedussuhtega. Asjalikus õhkkonnas on lihtsam lahendusi leida.
Merike: Nõustaja on kliendi loominguline parter. Nõustamisprotsessi algul on nõustaja rohkem kuulaja, et klient saaks ära rääkida oma loo, seega pinget maha võtta ja tundeid ventileerida. Kindlasti on nõustaja ka küsija, et juhtida tähelepanu asjaoludele, mida klient ise pole puudutanud: mõni valdkond, mida ta väldib, või tunded. Kindlasti tasub nõustajalt oodata seda, et ta on alati kliendi poolel, kuulab teda empaatiliselt ja hinnanguvabalt, pakub turvalist erapooletut keskkonda kliendi mõtete ja tunnetega tegelemiseks.
Eks vist inimesel peab olema teatud küpsus, et enda probleemi tunnetada, kuid samas mida vanemaks inimene saab, seda jäigemaks muutuvad tema käitumis- ja mõttemallid ning seda raskem on neis tegelikku muutust esile kutsuda. Psühholoogilise nõustaja kliendiks sobib inimene, kellel on olemas minimaalnegi eneseanalüüsi võime ning soov muutuda, s.t ka reaalses elus midagi ette võtta.
Kui kaua teraapia harilikult kestab?
Ilona: Alustame sellest, millal probleemid alguse said. Kui inimene ütleb, et tema probleemid said alguse 20 aastat tagasi, siis ta võiks iseendaga uuesti järje peale saamiseks varuda minimaalselt pool aastat, parem kui aasta. Aga kui probleemid algasid eelmisel kevadel, siis saab loomulikult ka kiiremini hakkama. Mina igatahes soovitan 10-12 korda. Selle aja jooksul jõuab ikka midagi korda saata. Selle perioodi lõpus vaatame koos kliendiga üle, mis me ära teha suutsime, jätkame, kui inimene leiab, et see on vajalik, ning sõlmime edaspidiseid kokkuleppeid. Mina tõepoolest ei usu ühe-kahe korra käimise kasulikkusesse. Võib-olla neid juhtumeid on, aga ma ei arva, et see oleks valdav.
Margit: Paarist korrast piisab ehk siis, kui inimesel on lihtsalt vaja rääkida, oma ühte kindlat probleemi arutada – seinaga oleks imelik juttu ajada, nõustajaga on parem. Tihti ei osata iseendalt küsida neid küsimusi, mis edasi aitaksid.
Olen kuulnud ütlust, et parim nõustaja on hea sõbranna veinipokaali taga. Mis vahe on sõbrannal ja professionaalsel nõustajal?
Ilona: Hea sõbranna on emotsionaalselt niivõrd seotud, et ta ei pruugi näha asju objektiivselt, ta on ise liiga selle asja sees. Professionaalne nõustaja seda ei ole, ta ei tunne seda inimest, ta ei tea tausta, ei ole tuttav tema mehe, laste ega vanematega, ning seetõttu saab probleemile objektiivselt läheneda.
Sõbranna võtab kindlasti endale vastutuse öelda, et lahuta ära (või ära lahuta), mis võib olla täiesti vale nõuanne. Teisalt aga ei lase praeguse aja edunõue, mis ütleb, et sa pead olema tugev, jõuline ja edukas, meil tihtipeale oma probleemidest rääkida. Sa ei tohi näidata, et miski sind vaevab. Ma arvan, et sellepärast on lihtsam võõra inimesega rääkida – siis jääb see vaid nende kahe vahele. Aga kui näiteks töökollektiivis rääkida, et ma ei tule ühe, teise või kolmanda asjaga toime, siis see võib mulle kurjasti kätte maksta. Palju on küll neid kohti, kus oma rõõme ja edu jagada, kuid inimesi, kellega oma kurbust jagada, on ilmselt hoopis vähem.
Kuidas hingehädadele abi otsimisel meelestatud ollakse, kas see on praegusel ajal pigem häbi- või uhkuseasi?
Merike: Reeglina tuleb nõustaja poole pöördumiseks ületada siiski mingi sisemine barjäär. Abipalumine on raske ning uskuda, et keegi üldse saabki aidata, on samuti raske. Kes on tundnud esimest positiivset mõju, sellel kaob ka häbitunne nõustaja juures käimisest. Uhkuseasi nõustaja juures käimine siiski vist ei ole, pigem ikka, et kui häda ei anna enam häbeneda, siis…
Ilona: Ka mina ei näe oma klientide puhul, et see häbiasi oleks. Pigem nii, et ma tahan hea välja näha, käin massaa˛is, kosmeetikus, maniküüris ja tahan ka oma hinge eest hoolt kanda. Kui ilusa keha sees on muserdatud, haige hing, siis kokkuvõttes ei tee see meid ju ikka õnnelikuks, kuigi küüned on lakitud. Need inimesed, kes oskavad oma hinge eest hoolt kanda, kannavad reeglina ka keha eest hoolt. Ning vastupidi – need, kes hinge eest hoolt ei kanna, ei kanna keha eest ka. Kes tahab ja oskab, see vaatab, et mõlemad poolused oleks korras; kes ei taha ega ei oska, sellel on kõik ligadi-logadi.
Kui suur on teie klientide hulgas meeste osakaal? Kas mehed pelgavad nõustamisse tulekut rohkem kui naised?
Merike: Minu kliendid on olnud 80-90% naised, pigem nooremad (alla 35). Naistel on vist lihtsam abiküsimise barjääri ületada.
Ilona: Inimestel on tihti mulje, et psühholoogilist abi otsivad ainult naised. Tegelikult see nii ei ole. Mina lugesin täna oma kliendid kokku: üle poolte on küll naised, ütleme 35–65%. See aga tähendab, et päris palju on siiski ka mehi.
Mina töötan ka paaridega ning jälle saan öelda, et ehk natuke rohkem kui pooltel juhtudel on naine initsiaator, kes vähemalt esimestel kordadel meest kaasa veab. Aga mitte kõigil juhtudel – on ka väga mitmeid paare, kus on vastupidi.
Margit: Üldiselt on nii, et naistel on sotsiaalne võrgustik suurem – sõbrannasid on rohkem, oma asjadest räägitakse rohkem. Meestel on küll sõpruskond, aga sellest ei räägita, kui midagi kehvasti läheb. Ikka on alkohol meestele eneseabivahendiks olnud — on väga suur protsent alkohoolikuid, kes just depressiooni tõttu on hakanud “ennast aitama”.
Kuna muredest mehed omavahel eriti ei kõnele, siis juhtub neil ilmselt vähem ka seda, et keegi ütleks, et tead, mul olid asjad õudselt kehvasti ja ma käisin nõustaja juures. Nõustaja juurde tullakse ikka tihtipeale nii, et keegi on soovitanud, saanud mingi positiivse kogemuse.
Autor: Mailis Sults